1Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: „Mu poeg!” Ja see vastas temale: „Siin ma olen!” 2Ja ta ütles: „Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva. 3Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom. 4Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks enne kui ma suren.”

5Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma, 6siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: „Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat: 7too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issand ees õnnistan enne kui ma suren. 8Ja nüüd, mu poeg, kuule mu sõna ja tee, mida ma sind käsin: 9mine pudulojuste juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab. 10Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks enne kui ta sureb!” 11Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: „Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile! 12Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse!” 13Aga ta ema ütles talle: „Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuule ainult mu sõna ja mine too mulle!” 14Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas. 15Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis ta juures kodus olid, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile. 16Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad. 17Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,

18ja see läks oma isa juurde ning ütles: „Mu isa!” Ja tema vastas: „Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?”

19Ja Jaakob ütles oma isale: „Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!” 20Aga Iisak küsis oma pojalt: „Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?” Ja tema vastas: „Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette!” 21Siis Iisak ütles Jaakobile: „Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?” 22Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: „Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!” 23Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda. 24Ta küsis veel kord: „Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?” Ja ta vastas: „Olen!” 25Siis ta ütles: „Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!” Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale viina, ja ta jõi. 26Seejärel ütles ta isa Iisak temale: „Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!”

27Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: „Näe, mu poja lõhn — otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!

28Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja viina!

29Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!”

30Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob just oli väljunud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast. 31Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: „Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!” 32Aga tema isa Iisak küsis temalt: „Kes sa oled?” Ja ta vastas: „Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!” 33Siis Iisak värises üpris väga suurest ärritusest ja ütles: „Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!” 34Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas üpris väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: „Õnnista ka mind, mu isa!” 35Aga ta vastas: „Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse!” 36Siis ta ütles: „Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!” Ja ta küsis: „Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?” 37Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: „Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja viinaga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?” 38Ja Eesav ütles oma isale: „Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!” Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.

39Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: „Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt!

40Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama! Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast!”

41Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: „Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!” 42Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: „Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab! 43Aga nüüd, mu poeg, kuule mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse 44ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud, 45kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?”

46Ja Rebeka ütles Iisakile: „Ma olen elust tüdinud hetiiditaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetiiditaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?”