1Aga maal oli kange nälg. 2Ja kui nad olid ära söönud vilja, mis nad Egiptusest olid toonud, siis nende isa ütles neile: „Minge ostke meile pisut leiba!” 3Ja Juuda vastas temale, öeldes: „See mees kinnitas meile väga ja ütles: te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole ühes teiega. 4Kui sa nüüd läkitad meie venna ühes meiega, siis läheme ja ostame sulle leiba. 5Aga kui sa teda ei läkita, siis me ei lähe, sest see mees ütles meile: te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole ühes teiega!” 6Ja Iisrael ütles: „Miks tegite mulle seda kurja ja andsite mehele teada, et teil on veel üks vend?” 7Ja nad vastasid: „See mees päris väga meie ja meie suguseltsi järele, küsides: kas teie isa alles elab? Ons teil veel mõni vend? Ja me andsime temale teada, nagu asi on. Kas võisime teada, et ta ütleb: tooge oma vend siia?” 8Ja Juuda ütles oma isale Iisraelile: „Saada poiss minuga ja me võtame kätte ning läheme, et jääksime elama ega sureks, ei meie ega sina ega meie väetid lapsed. 9Mina olen temale käemeheks, nõua teda minult. Kui ma ei too teda tagasi sinu juurde ja ei sea sinu palge ette, siis jään su ees alatiseks süüdlaseks! 10Tõesti, kui me ei oleks viivitanud, oleksime nüüd juba teist korda tagasi tulnud!”

11Siis ütles neile Iisrael, nende isa: „Kui see nõnda on, siis tehke seda. Võtke maa parimast oma kottidesse ja viige sellele mehele meeleheaks pisut palsamit ja pisut mett, kalleid rohte ja mürri, pähkleid ja mandleid. 12Ja võtke ühes kahekordne raha; ka see raha, mis teie kottide suus tagasi tuli, võtke jälle ühes — vahest oli see eksitus. 13Võtke ka oma vend, asuge teele ja minge tagasi selle mehe juurde. 14Kõigeväeline Jumal lasku teid leida halastust selle mehe ees, et ta teiega ära saadaks teie teise venna ja Benjamini. Aga kui jään lasteta, siis jään lasteta!” 15Ja mehed võtsid selle kingituse, võtsid ühes kahekordse raha ja Benjamini, asusid teele ja läksid alla Egiptusesse ning astusid Joosepi ette.

16Kui Joosep nägi, et Benjamin oli nendega kaasas, siis ta ütles oma kojaülemale: „Vii need mehed mu kotta ja tapa tapaveis ning valmista see, sest need mehed söövad minuga lõunat!” 17Ja mees tegi, nagu Joosep oli öelnud; ja mees viis mehed Joosepi kotta. 18Aga mehed kartsid, kui neid Joosepi kotta viidi, ja ütlesid: „Meid viiakse raha pärast, mis eelmisel korral meie kottides tagasi tuli, et veeretada meie peale süüd ja kippuda meile kallale ning võtta orjadeks meid ja meie eeslid!” 19Ja nad astusid mehe juurde, kes oli Joosepi kojaülem, ja rääkisid temaga koja ukse ees 20ning ütlesid: „Oh mu isand, me kord juba käisime siin leiba ostmas! 21Aga kui me seejärel jõudsime öömajale ja tegime oma kotid lahti, vaata, siis oli igamehe raha ta koti suus, meie raha selle täiskaalus! Me tõime selle nüüd tagasi. 22Ja me tõime ka teise raha leiva ostmiseks enestega kaasa. Me ei tea, kes oli pannud meie raha meie kottidesse.” 23Aga tema ütles: „Rahustuge, ärge kartke! Teie Jumal ja teie isa Jumal on pannud teile varanduse kottidesse! Teie raha ma olen saanud.” Ja ta tõi Siimeoni välja nende juurde. 24Siis mees viis mehed Joosepi kotta ja andis neile vett ning nad pesid oma jalgu; ja ta andis toitu nende eeslitele. 25Ja nad seadsid kingitused valmis, kuni Joosep tuli lõunale, sest nad olid kuulnud, et nad seal pidid leiba võtma.

26Kui Joosep koju tuli, siis nad viisid temale kotta kingituse, mis neil kaasas oli, ja kummardasid maha tema ette. 27Ja tema küsis neilt, kuidas nende käsi käib, ja ütles: „Kas teie vana isa, kellest te rääkisite, käsi hästi käib? Ons ta alles elus?” 28Ja nad vastasid: „Su sulase, meie isa käsi käib hästi, ta elab alles.” Ja nad kummardasid ning heitsid maha. 29Kui ta oma silmad üles tõstis ja nägi oma venda Benjamini, oma ema poega, siis ta küsis: „Ons see teie noorim vend, kellest te mulle rääkisite?” Ja ta ütles: „Jumal olgu sulle armuline, mu poeg!” 30Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks. Ta läks ühte siseruumi ja nuttis seal. 31Ja kui ta oma silmi oli pesnud, siis ta tuli välja, valitses enese üle ja ütles: „Pange toit lauale!” 32Ja temale pandi eraldi ja neile eraldi, ja egiptlastele, kes tema juures sõid, eraldi, sest egiptlased ei söö leiba üheskoos heebrealastega — see on egiptlastele jäledus! 33Ja nad pandi istuma temaga vastamisi, esmasündinu esimesena ja noorim viimsena, ja mehed panid seda isekeskis imeks. 34Ja ta laskis tõsta rooga enda eest nende ette, aga Benjamini osa oli viis korda suurem kui kõigi teiste osad. Ja nad jõid ühes temaga ning jäid joobnuks.