1Siis ta käskis oma kojaülemat, öeldes: „Täida meeste kotid viljaga, nii palju kui nad jaksavad kanda, ja pane igamehe raha ta koti suhu. 2Ja minu karikas, see hõbekarikas, pane noorima koti suhu ühes ta viljarahaga!” Ja ta tegi, nagu Joosep käskis. 3Hommikul, kui läks valgeks, lasti minema mehed ja nende eeslid. 4Kui nad olid linnast väljunud ega olnud veel kaugele jõudnud, ütles Joosep oma kojaülemale: „Võta kätte, aja mehi taga, ja kui oled nad tabanud, siis ütle neile: miks tasute head kurjaga? 5Eks see ole see, millest mu isand joob ja millest ta endeid otsib? Olete käitunud halvasti, et tegite nõnda!”

6Ja kui ta nad tabas, siis ta rääkis neile needsamad sõnad. 7Aga nad vastasid temale: „Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su sulasele oleks teotuseks nõnda teha. 8Vaata, raha, mis me leidsime oma kottide suust, tõime sulle tagasi Kaananimaalt. Kuidas võiksime siis varastada su isanda kojast hõbedat või kulda? 9Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!” 10Siis ta ütles: „Olgu see nüüd ka nõnda teie sõnade järgi. Kelle juurest see leitakse, jäägu mulle sulaseks, ja te teised olete süüta!” 11Ja nad tõttasid ning tõstsid igaüks oma koti maha ja iga mees tegi oma koti lahti. 12Ja ta otsis nad läbi, alates vanemast ja lõpetades nooremaga — ja karikas leiti Benjamini kotist! 13Siis nad käristasid oma riided lõhki, iga mees pani oma eeslile koorma selga ja nad läksid tagasi linna.

14Ja Juuda läks ühes oma vendadega Joosepi kotta, kes oli alles seal, ja nad heitsid maha tema ette. 15Ja Joosep ütles neile: „Mis tegu see on, mis te olete teinud? Eks te tea, et niisugune mees nagu mina, oskab endeid seletada?” 16Siis vastas Juuda: „Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü! Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle käest karikas leiti!” 17Aga ta ütles: „Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge rahuga oma isa juurde!”

18Siis astus Juuda tema juurde ja ütles: „Mu isand, luba ometi oma sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise! 19Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: ons teil isa või mõni vend? 20Ja meie vastasime oma isandale: meil on vana isa ja üks nooruk, ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda. 21Ja sa ütlesid oma sulaseile: tooge ta minu juurde, et ma näeksin teda oma silmaga. 22Ja me vastasime oma isandale: nooruk ei või isast lahkuda. Kui ta lahkuks oma isast, siis see sureks. 23Ja sa ütlesid oma sulaseile: kui teie noorim vend ei tule ühes teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu. 24Ja kui me läksime su sulase, meie isa juurde ja andsime temale teada oma isanda sõnad, 25siis ütles meie isa: minge jälle tagasi, ostke meile pisut leiba. 26Aga me vastasime: me ei või minna. Kui meie noorim vend on ühes meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie noorim vend ei ole ühes meiega. 27Ja su sulane, minu isa, ütles meile: te teate, et mu naine on mulle kaks poega ilmale toonud. 28Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: ta on tõesti maha murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud. 29Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda. 30Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja ühes meiega ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud, 31ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda, 32sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen öelnud: kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees alatiseks süüdlaseks. 33Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale ja poiss mingu ühes oma vendadega. 34Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks ühes minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!”