1Ja Jaakob kutsus oma pojad enese juurde ning ütles: „Tulge kokku, siis ma kuulutan teile, mis teiega sünnib tulevasil päevil!

2Kogunege ja kuulge, Jaakobi pojad, võtke kuulda Iisraeli, oma isa!

3Ruuben, sina oled mu esmasündinu, mu rammu ja sigitusjõu esikpoeg, väljapaistev väärikuselt ja väljapaistev võimult!

4Veena oled vooganud — esikohale sa ei jää, sest sa tõusid oma isa sängi! Sel korral sa rüvetasid mu voodi, kuhu sa olid tõusnud!

5Siimeon ja Leevi, vennaksed, nende ümberlõikamisnoad on vägivalla riistad!

6Nende nõusse ei astu mu hing, nende seltsiga ei liitu mu süda! Sest oma vihas nad tapsid mehi ja meelevallatuses halvasid härgi!

7Olgu neetud nende kange viha ja nende range raev! Ma jaotan nad Jaakobis ja hajutan Iisraelis!

8Juuda, sind ülistavad su vennad! Sinu käsi on su vaenlaste turjal, sind kummardavad su isa pojad!

9Juuda on lõukoera kutsikas — saagi kallalt, mu poeg, oled tõusnud! Ta on heitnud maha, ta lebab nagu kunagi lõukoer või lõvi — kes julgeks teda äratada?

10Ei lahku valitsuskepp Juudast ega korraldamissau tema jalgade vahelt, kuni tuleb tema valitseja, keda rahvad võtavad kuulda!

11Ta seob oma eesli viinapuu külge, hea viinapuu külge oma eeslivarsa; ta peseb oma kuube viinaga ja oma vammust viinamarjade verega!

12Ta silmad on viinast hämused ja hambad piimast valged!

13Sebulon elab mererannas, laevade rannikul, ja tema selg on pööratud Siidoni poole!

14Issaskar on kondine eesel, kes lebab sadulakorvide vahel!

15Kui ta nägi head hingamispaika ja meeldivat maad, ta langetas oma turja koormat kandma ja sai tööorjaks!

16Daan mõistab kohut oma rahvale, üks Iisraeli suguharu on temagi!

17Daan on madu teel, rästik raja peal, kes salvab hobuse kandu, nõnda et ratsanik kukub selili!

18Ma ootan päästet sinult, Issand!

19Gaad — röövjõugud ründavad teda, aga ta ise ründab neid, olles neil kannul!

20Aaserilt tuleb rammus roog ja temal on anda kuninglikke maiuspalu!

21Naftali on nobe emahirv, kes kannab haralisi sarvi!

22Joosep on noor viljapuu, noor viljapuu allika ääres, mille oksad ulatuvad üle müüri!

23Ammukütid vaenavad teda, peavad ta peale ajujahti,

24aga tema amb jääb painduvaks ja ta käsivarred on nõtked Jaakobi Vägeva abiga, Karjase, Iisraeli Kalju nime abiga,

25su isa Jumala abiga, kes sind aidaku, Kõigeväelise abiga, Kes sind õnnistagu õnnistustega ülalt taevast, õnnistustega all asuvast põhjaveest, õnnistustega emarindadest ja üskadest!

26Su isa õnnistused ületavad igaveste mägede õnnistused, ürgsete küngaste ihaldusväärsed annid! Need tulgu Joosepi pea peale, oma vendade vürsti pealaele!

27Benjamin on kiskjalik hunt! Hommikul ta sööb saaki ja õhtul jaotab röövitut!”

28Need kõik olid Iisraeli suguharud, neid oli kaksteist, ja see oli, mis nende isa neile rääkis, kui ta neid õnnistas: ta õnnistas igaüht temale kohase õnnistusega.

29Ja ta käskis neid ning ütles neile: „Mind koristatakse mu rahva juurde. Matke mind mu isade juurde koopasse, mis on hetiit Efroni väljal, 30sellesse koopasse, mis on Makpela väljal Mamre kohal Kaananimaal, mille Aabraham ostis koos väljaga hetiit Efronilt pärandhauaks. 31Sinna on maetud Aabraham ja tema naine Saara, sinna on maetud Iisak ja tema naine Rebeka, ja sinna ma olen matnud Lea. 32Väli ja seal olev koobas on hetiitidelt ostetud!” 33Kui Jaakob oli oma poegadele käsu andnud, siis ta sirutas voodis oma jalad välja ja heitis hinge; ja ta koristati oma rahva juurde.