1Kui nüüd Festus oli astunud maavalitseja ametisse, läks ta kolme päeva pärast Kaisareast Jeruusalemma. 2Ja ülempreestrid ja juutide peamehed esitasid temale kaebuse Pauluse vastu ning pöördusid tema poole, 3paludes Paulusele seda armu, et ta kutsuks tema Jeruusalemma, sest nad olid nõuks võtnud teda varitseda ja teel ära tappa. 4Aga Festus vastas, et Paulust peetakse kinni Kaisareas ja et ta ise mõtleb peatselt sinna minna. 5„Kes nüüd teie seast”, ütles ta, „on mõjumehed, need tulgu ühes minuga alla, ja kui sellel mehel on süüd, kaevaku nad tema peale!”

6Ja kui ta mitte rohkem kui kaheksa või kümme päeva nende juures oli viibinud, läks ta alla Kaisareasse. Ja järgmisel päeval istus ta kohtujärjele ja käskis Pauluse ette tuua. 7Aga kui ta ette astus, asusid Jeruusalemmast tulnud juudid tema ümber ja tõstsid Pauluse vastu mitu rasket kaebust, mida nad ei suutnud tõeks teha. 8Sest Paulus kaitses ennast, öeldes: „Ei ma ole kuidagi viisi eksinud ei juutide käsu ega pühakoja vastu ega keisri vastu!” 9Aga Festus tahtis juutidele teha meelehead ning vastas Paulusele nõnda: „Kas sa tahad minna Jeruusalemma ja seal minu ees lasta enese üle kohut mõista neis asjus?”

10Paulus ütles: „Ma seisan keisri kohtujärje ees, kus mu üle peab kohut mõistetama; juutidele ei ole ma teinud ühtki ülekohut, nõnda nagu sa väga hästi tead. 11Sest kui ma midagi ülekohut olen teinud ja seda, mis on surma väärt, siis ma ei tõrgu suremast; aga kui selles, milles need mind süüdistavad, ei ole mitte midagi, siis ei või ükski mind nende kätte anda; mina nõuan keisri kohut!” 12Siis kõneles Festus Suurkohtu esindajatega ja vastas: „Keisri kohut oled sa nõudnud, keisri ette sa lähed!”

13Aga mõne päeva pärast tulid kuningas Agrippas ja Berniike Kaisareasse Festust tervitama. 14Ja kui nad seal mitu päeva olid viibinud, jutustas Festus kuningale Pauluse asjast ning ütles: „Feeliks on siia kinni jätnud ühe mehe, 15kelle pärast minu Jeruusalemmas olles ülempreestrid ja juutide vanemad tulid mu ette ja nõudsid tema hukkamõistmist. 16Neile ma vastasin, et roomlastel ei ole kommet inimest anda hukata, enne kui süüalune on saanud olla suu suud vastu süüdistajatega ja leidnud võimaluse ennast kaitsta kaebuse vastu. 17Kui nad nüüd siia kokku tulid, siis ma viivitamata istusin järgmisel päeval kohtujärjele ja käskisin mehe ette tuua. 18Aga kui kaebajad seisid ta ümber, ei suutnud nad leida ühtki kurja süüd, mida ma ootasin, 19vaid neil oli mõningaid vaidlusi temaga nende omist usuküsimustest ja kellegi surnud Jeesuse pärast, Keda Paulus ütles elavat. 20Kui ma siis nõutu olin, kuidas seda asja lahendada, küsisin temalt, kas ta ei tahaks minna Jeruusalemma ja seal lasta enese üle kohut mõista neis asjus. 21Aga kui Paulus nõudis, et teda niikaua kinni peetaks, kuni keisri majesteet teeb otsuse, siis ma käskisin teda kinni pidada seni, kui ma võin tema saata keisri juurde.” 22Siis ütles Agrippas Festusele: „Mina isegi tahaksin kuulda seda inimest!” Ja tema ütles: „Homme sa saad teda kuulda!”

23Kui nüüd Agrippas ja Berniike järgmisel päeval suure toredusega tulid ja kohtukotta läksid ühes ülempealikute ja meestega, kes linnas olid kõige ülemad, siis Festuse sõna peale toodi Paulus ette. 24Ja Festus ütles: „Kuningas Agrippas ja kõik mehed, kes olete meiega! Te näete siin seda, kelle pärast kogu juutide hulk Jeruusalemmas ja siin on mulle peale käinud kisendades, et ta ei peaks enam ellu jääma. 25Aga kui ma aru sain, et ta pole teinud midagi, mis on surma väärt, ja tema ka ise nõudis majesteedi kohut, tegin ma otsuseks saata tema sinna. 26Midagi kindlat mul ei ole temast oma isandale kirjutada. Sellepärast ma olen lasknud tema tuua teie ette ja kõigepealt sinu ette, kuningas Agrippas, et mul pärast ülekuulamist oleks midagi kirjutada. 27Sest minule näib mõttetuna lähetada vangi, ilma et tema vastu tõstetud süüdistust teada antaks!”