1Siis pange nüüd maha kõik kurjus ja kõik kavalus ja silmakirjatsus ja kadedus ja kõik keelekandmine 2ning himustage otsekui vastsündinud lapsed vaimset täispiima, et te selle läbi võiksite kasvada õndsuseks, 3kui te olete maitsnud, et Issand on helde, tulles Tema juurde

4kui elava kivi juurde, mis küll inimeste poolt on põlatud, aga Jumala juures on ära valitud ja väga kallis, 5ja teiegi ehituge üles kui elavad kivid vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks ohverdama vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.

6Sellepärast ongi lugeda Kirjas: „Vaata, Mina panen Siionisse valitud kalli nurgakivi, ja kes Temasse usub, see ei satu häbisse!”

7Teile nüüd, kes usute, on Ta kallihinnaline; aga uskmatuile on Ta „kivi, mille hooneehitajad põlgasid, kuid mis sai nurgakiviks”,

8ja „komistuskiviks ja pahanduskaljuks”. Nemad „tõukavad Tema vastu”, sest nad ei kuule sõna, ja selleks on need ka pandud.

9Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema aulisi tegusid”, Kes teid on kutsunud pimedusest Oma imelise valguse juurde, 10teie, kes muiste olite „mitterahvas”, aga nüüd olete Jumala rahvas; kes „ei olnud armu saanud”, aga nüüd olete armu saanud!

11Armsad, ma manitsen teid kui „võõraid ja majalisi” hoiduda lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu, 12ja elada vooruslikku elu paganate keskel, et nad selles, mille pärast nad teist kui kurjategijaist paha räägivad, teie häid tegusid nähes annaksid Jumalale austust „katsumispäeval”!

13Alistuge kõigele inimeste seatud korrale Issanda pärast, olgu kuningale kui ülemale valitsejale, 14või pealikuile kui neile, keda tema on läkitanud kurjategijaile nuhtluseks, aga heategijaile kiituseks. 15Sest nõnda on Jumala tahtmine, et teie, tehes head, tõkestaksite mõistmatute inimeste rumalust — 16kui vabad ja mitte kui need, kellele vabadus on kurjuse katteks, vaid kui Jumala sulased. 17Austage kõiki, armastage vendi, kartke Jumalat, austage kuningat!

18Sulased, olge kõige kartusega allaheitlikud oma isandaile, mitte ainult headele ja leplikele, vaid ka tigedaile. 19Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsusi, kannatades süütult. 20Sest mis kiitus see on, kui teid pekstakse patu pärast ning te jääte kannatlikuks? Aga kui te head tehes ja kurja kannatades püsite kannatlikena, siis on see arm Jumala juures.

21Selleks te ju olete kutsutud, sest et Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes, 22„kes ei teinud pattu ja Kelle suust ei leitud pettust”, 23Kes ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati, Kes ei ähvardanud, kui Ta kannatas, vaid jättis selle hooleks, Kes mõistab kohut õigesti, 24Kes meie patud ise kandis üles ristipuule Oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele, Kelle vermete tõttu te olete terveks saanud. 25Sest te olite „nagu eksijad lambad”, aga nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Hooldaja poole.