1Jakoobus, Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane, saadab tervisi hajuvil asuvaile kaheteistkümnele suguharule.

2Pidage lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, 3ja teadke, et teie usu katsumine saadab kannatlikkust! 4Ent kannatlikkus omagu täiuslikku tegu, et te oleksite täiuslikud ja laitmatud ega oleks teil mingit puudust.

5Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, Kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale. 6Ent ta palugu usus, ilma kahtlemata; sest kes kahtleb, sarnaneks merelainele, mida tuul tõstab ning sinna ja tänna peksab. 7Niisugune inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt; 8ta on kaksipidise meelega mees, ebakindel kõigil oma teedel.

9Ent madal vend kiidelgu oma suurusest, 10aga rikas oma madalusest, sest ta kaob nagu rohu õieke. 11Sest päike tõusis palavaga ja kuivatas rohu ära, ja selle õieke varises maha ning tema näo ilu hävis. Nõnda närtsib ka rikas oma retkedel!

12Õnnis see mees, kes ära kannatab kiusatuse; sest kui ta on läbi katsutud, saab ta elukrooni, mille Issand on tõotanud neile, kes Teda armastavad.

13Ärgu ükski kiusatuses olles öelgu: „Mind kiusab Jumal!” Sest Jumalat ei kiusata kurjaga ja Tema Ise ei kiusa kedagi. 14Aga igaüht kiusatakse, kui tema enese himu teda veab ning ahvatleb; 15pärast, kui himu on rasestunud, toob ta patu ilmale, aga kui patt on täiesti tehtud, sünnitab ta surma. 16Ärge eksige, mu armsad vennad! 17Kõik hea and ja kõik täiuslik annetus on ülalt ja tuleb valguse Isalt, Kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. 18Tema on meid Oma tahtel sünnitanud tõe sõnaga, et oleksime Tema loodute esmasündinute hulgast.

19Teie teate seda, mu armsad vennad. Olgu vaid iga inimene nobe kuulma, pikaline rääkima, pikaline vihale. 20Sest mehe viha ei tekita õigust Jumala ees. 21Sellepärast heitke ära kõik rüvedus ja viimnegi paha ning võtke tasase meelega vastu sõna, mis teisse istutati ja võib teie hinged päästa! 22Aga olge sõna tegijad ja mitte ükspäinis kuuljad, iseendid pettes. 23Sest kui keegi on sõna kuulja ja mitte tegija, siis on ta mehe sarnane, kes vaatab oma ihulikku palet peeglis. 24Ta vaatas ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli. 25Aga kes vabaduse täiusliku käsu sisse kummardades on vaadanud ja jääb selle juurde, ei ole unustav kuulja, vaid on teo tegija; see on õnnis oma tegemises.

26Kui keegi arvab Jumalat teenivat ja ei talitse oma keelt, vaid petab oma südant, selle jumalateenistus on tühine. 27Puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses ja hoida ennast maailmast reostamatuna.