1Ka mina, kui ma tulin teie juurde, vennad, ei tulnud mitte k 2Sest ma ei arvanud teie seas mitte midagi muud teadvat kui vaid Jeesust Kristust, ja teda kui ristilöödut. 3Ja mina olin teie juures n 4Ja minu k 5et teie usk ei oleks inimeste tarkuses, vaid Jumala väes.

6Ent me kuulutame tarkust täiuslike seas, aga mitte selle maailma ega selle ajastu ülemate tarkust, kes hävivad, 7vaid me kuulutame Jumala salajas olevat ja varjatud tarkust, mis Jumal on ette määranud enne maailma-ajastute algust meie auks, 8mida ükski selle maailma ülemaist ei ole tundnud; sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad au Issandat risti löönud,

9vaid n

10Ent Jumal on selle meile ilmutanud Vaimu läbi; sest Vaim uurib k 11Sest kes inimesist teab seda, mis on inimeses, kui aga inimese vaim, kes temas on? Samuti ei tea ka ükski, mis on Jumalas, kui aga Jumala Vaim. 12Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et teaksime, mis Jumal meile armust on andnud, 13ja seda me ka räägime mitte s

14Aga maine inimene ei v 15Aga vaimulik inimene m 16Sest kes on Issanda meele ära tundnud, et temale n