1Sest iga ülempreester, kes võetakse inimeste seast, seatakse inimeste heaks toimetama teenistust Jumala ees, tooma ande ja ohvreid pattude eest; 2ja tema võib säästa mõistmatuid ning eksijaid; on ta ju ise ka nõtruse sees. 3Ja selle nõtruse pärast peab tema niisamuti nagu rahva eest, ka iseenese eest ohvrit tooma pattude pärast. 4Ka ei võta keegi enesele ise seda au, vaid Jumala kutsel nagu Aarongi.

5Nõnda Kristuski ei võtnud Ise Enesele au saada ülempreestriks, vaid Ta sai selle Temalt, Kes Temale ütles: „Sina oled Mu Poeg, täna Ma sünnitasin Sind!”,

6nõnda nagu Ta teiseski kohas ütleb: „Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järgi!”

7Tema ohverdas Oma liha päevil palveid ja anumisi suure hüüdmise ja silmaveega Sellele, Kes Teda võis päästa surmast, ja Tema palvet kuuldi Ta jumalakartuse pärast. 8Ja ehk Ta oligi Poeg, õppis Ta sõnakuulmist sellest, mida Ta kannatas. 9Ja kui Ta oli saanud täielikuks, sai Tema igavese õndsuse alustajaks kõigile, kes on Temale sõnakuulelikud, 10ja Jumal nimetas Tema ülempreestriks Melkisedeki korra järgi.

11Sellest oleks meil palju rääkida ning seda on raske sõnadega seletada, sest te olete läinud tuimaks kuulma. 12Sest teie, kes aja poolest peaksite olema õpetajad, vajate jälle, et teile õpetataks Jumala sõnade esimesi algeid, ja olete saanud nende aruliseks, kellele läheb tarvis piima, aga mitte tahket rooga. 13Sest igaüks, kes veel tarvitab piima, ei saa õieti aru õiguse sõnast, sest ta on alles laps. 14Aga täisealiste jaoks on tahke roog, nende jaoks, kelle meeled vilumuse tõttu on harjunud vahet tegema hea ja kurja vahel.